Mitte miski ei vabanda välja mu nahaalsust, avaldades näituse materjale pool aastat hiljem selle toimumist.

Külastasin juunikuus Baselit, mil toimus prestiižne kunstimess Art Basel, mida peetakse tähtsamaiks kunstimessiks maailmas. Messiga kaasnevad mitmed satelliitmessid ja näitused üle linna, mis teenivad tuhandete kunstituristide huve. Näituste ja ürituste valik on väga mitmekesine, esindades seinast seina kunstipraktikaid erinevatest ajastustest. Niisiis juhtusingi Art Baseli kõrval külastama Renoir’ maalinäitust, linnainstallatsioonide festivali Art Parcours, Jean Tinguely muuseumi ning tänavakunstnike näitust üsna kummalises olustikus - riidebrändi Carhatt jaemüügi poe teisel korrusel.
Tegelikult Carhatt Gallery ei asunudki Baselis, Šveitsis, vaid Saksamaal, 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Šveitsi piirist (ja ühtlasi Baselist) Weil am Rheinis, kust oli ühtlasi võimalik Rheini jõge sillal ületades 5 minutiga jõuda Prantsusmaale. 3 erinevat riiki ainult 20 minutiga!
Tänavakunstnike näitus oli lahendatud üsna tüüpiliselt, jaotades  kunstnikud lahtritesse, kus igaüks näitas milleks tema stiil võimeline on. Lahendasin ka ise Tartus toimunud “Eesti tänavakunstnikud” näituse samamoodi, omamata mingit katuskontseptsiooni peale manifesteeriva tänavakunstnike enesekehtestamise eesmärgi. Ka Pori tänavakunstnike näitus oli samasuguse iseloomuga.

A1one (IR) elab ja töötab Teheranis, Iraanis. Tegemist on Lähis-Ida nimekaima tänavakunstnikuga, kes alustas grafiti praktiseerimist aastal 2003. Ühtlasi on tegelenud kalligraafiaga, kombineerides araabia kirja ja wild-style‘i traditsioone. Mulle pakkus äratundmisrõõmu figuuride viirutatus, põliskultuuride kunstile viitamine. Ilmselgelt on tegemist trendiga, mis on leitav ka Eesti tänavakunstist.

Honet (FR) alustas 1988. aastal Pariisis grafiti tegemist. 2011. aastal  väisas ka Tallinnat tänavakunsti ürituse KONT raames, mil merekonteinerite pinnad kattusid seitsme tänavakunstniku teostega. 

Jef Aérosol (FR) on üks esimesi, kes 80-ndatel Prantsusmaal hakkas tänavatel visuaalloomega tegelema.

Vaade galeriile - The London Police, Jef Aérosol, Honet ning A1one.

The London Police‘i (NL) tööriistad

Dave The Chimp (GB)

Thierry Furger (CH). Jessss!! Fame for a day!! Irooniline lause tuletab kaudselt meelde millise pimeda põhimõttekindlusega Tallinnas Edelaraudtee rongidele grafitit tehakse. Kui rahvarikastes linnades publikut jätkub isegi selleks üheks päevaks enne, kui rong puhtaks tehakse, siis Eestis toimetavad rongid peamiselt põldude ja metsade vahel ja publik on üsna puudulik. 

Smash137 (CH)

Czarnobyl (PL)
Kohati laskun selle küborgi uurimisel Rorschachi-laadsesse testi, kus tuletan olendi sees peituvat võrgustikku, juhtmete ja nupukeste funktsiooni jms. 

SatOne (D)

… kahjuks on järgnevate tööde autori nimi kaotsi läinud. 

http://www.carhartt-gallery.com/

Tegin Kalamajja, Metropoli galerii vastu Vana-Kalamaja tänavale kerge optilise kokkupõrke. Lähedalt ei ole mitte midagi aru saada, seepärast muutusin vahepeal üsna murelikuks, kuid töö kiidab tegijat ja lõpptulemas üllatas mind ennastki. 
Naljakas, kuidas mõne mööduja vestlust on juba kaugelt kuulda, kuid äkitselt minule lähemale jõudes hakatakse vaikselt pobisema. Seevastu teised kõnnivad sirgjooneliselt minu poole ja nõuavad selgitust MILLEGA ma täpselt siin tegelen. Ühest lausest reeglina ei piisa, peab pikemalt selgitama. 
Täna muuseas on Metropoli galeriis näituse HULLU KALA MAJA avamine kell 5 või 6…

Tegin seeria abstraktsetest moodustitest. Püüan ajada ikka mingit tapeedimustri joru, teha sümmeetrilisi kardinaid. Ips tegi enda sõnul suurenduse sellest samast plastmassklambrist, kuid vist meenutab rohkem seinavaipa :P
Loodetavasti teen järgmine nädal veel cuprockingut, kuid siis juba uude kohta.  

Ja mõned pehmemad pildid filmikaamerast
 

Näitus „Tänavakunsti memorabiilia“
09.08.2012 – 8.09.2012
Tartu Loomemajanduskeskuse kollases majas Kalevi 13
Trepigaleriis ning kohvikus Spargel

Näituse avamine 9. augustil kell 19:00

Tartu Loomemajanduskeskuse kollane maja Kalevi 13 on avatud E-N 09-23, R-L 09-01. Näitus on tasuta.

PS! Kataloogi saab uurida:
http://kunstilaenutus.files.wordpress.com/2012/03/tc3a4navakunsti-memorabiilia-kataloog1.pdf

Tuiasin fotode seas ja leidsin meeleolu partneri Alan Proosa “Otsusta ära” seeriale, mis osales Stencibility fotovõistlusel. See gootikirjas sõnum Vabaduse silla piirde peal on tabatud külmal hallil päeval, mil taevast sajab järjekordset rasket jama alla. Nende fotodega tulevad mul kohe silme ette filmid Winter’s Bone, Frozen River ja kui väga pingutada siis ka The Wild & Wonderful Whites of West-Virginia. Tonaalsus ja mentaliteet Winter’s Bone’iga on üks ühele. Huvitav, kas keegi mõtiskleb ka miks säärast depressiivsust nauditakse - ometi sai “Otsusta ära” fotovõistlusel esimese koha. Raskemeelsust peab julgema nautida. 
Teine foto on samuti Tartus pildistatud, autor Paul Emmet.

And last, but not least video sellest, kuidas ma julmalt ühe minutiga värvin üle Hypnoboosteri ja KLR-i 4 päeva maalitud seinamaalingu Y-galeriis. Tagasi valgesse kuupi…

Muide tänavakunstnike näitusel käis 15 päeva jooksul umbes 600 inimest + avamise hordid. Ehk võib öelda, et oli menukas näitus. Publiku suurt huvi tõestas ka see, et mõningad tööd osteti ära.
Ühtlasi tõstatas näitus ka küsimuse galerii piiride ulatavusest - kuhu võiks galerii kui institusioon sekkuda ning kuhu mitte ning sellest tulenevalt kas tänavakunstnike esinemine galeriis on põhjendatud või mitte. Kiwa oma arvustuses (või võiks öelda, et eesti tänavakunsti ajaloolises ülevaates) Müürilehe veebis toob välja, et tänavakunst galeriis sisaldab konflikti. Muidugi Y-galerii puhul saaks öelda, et tegemist on avaliku ruumi pikendusega, sest tegemist pole mingi eragaleriiga, kõik võivad sisse-välja saalida ilma piletit ostmata. 

Videokollaži multivendadest sai esmalt näha “Eesti tänavakunstnikud” näitusel. Video jättis iga 8:12-ne minuti järel galerii seinte vahel kajama linnulaulu.
Kontrastne on see Multistabi õues joonistamine - suvel on küll jube mõnus muuhulgas õlle libistada, aga talvel on mitmeid tunde joonistamist üsna raske ära kannatada. Multistabi tööd mõõtmedega ei koonerda, mis on tegelt üsna imetlusväärt, sest nina vastu seina, redelil kõõludes, võivad proportsioonid kergesti käest minna. Multistabil seda probleemi ei tundu olevat, samas nende karakterid olemuslikult jätavad palju veiderdamisruumi ja annavad planeerimata jõnksud andeks. Ise nad on ju kutsunud oma karaktereid “kollideks”. 
Video 6-ndal minutil näeb Signor Sicki tööd kuskil mahajäetud majas, millest on tehtud alljärgnev imekena foto. Üsna puzzling, mitmeti mõistetav töö, mida ei saa soravalt lugeda… Kui kokku veerida, siis kõlab mingi veider moodustis, mida ei julge välja öelda. 

Foto ja video autor Karma Multistabist.

Hea minekuga video Sasha Kheyfetsilt. Too käib EvL-il sabas juba pikemat aega, kui ma õigesti mäletan oli plaan temast dokumentaal teha? 
Video on kerge tagasivaade EvL-i mõnigatele tähtsamatele töödele ning “Eesti tänavakunstnikud” näituse ettevalmistusele. 

Pintsel on alates 2001. aastast Tallinna tänavatel tegelenud visuaalloomega, ent sümbolistlikke pintsleid hakkas ta tegema 2009.Temategevusele võib tõmmata paralleeli grafitis esineva tagimisega, kuid selle asemel, et keerulise kalligraafiana oma nime kirjutada, kasutab Pintsel enda märgistuseks pintslit ja selle poolt tekitatud voogavat värvilainet. Tema meelissihtmärgiks lääbakil, mahajäetud ja otstarvetute hoonete seinad, et katta nad lopsaka värvikihiga. Pintsel iseenesest on väga pragmaatiline töövahend toimides allkirja kui teosena.

Kui 2009. aastal keegi Delfi uudisteportaali toimetusest pildistas Pintslit Viru Keskuse katusel joonistamas, oli ta sunnitud hoidma veidi madalamat profiili nii teoste iseloomu kui ka asukoha valiku suhtes. Seepärast võis linnas kohata kujutist pintsli käepidemest, mis värvipotis oli ootamas hetke millal tagasi välja tulla…

Too seik Viru Keskuse katusel on vaid 1 mitmetest, kus Pintsel tema enda sõnul – teraapiat on saanud. Nimelt võitleb ta kõrguse kartusega. Fahle maja kõrval asuvale tellismajale on ta katuselt alla rippudes rullinud ka oma nime.

Peale pintslite joonistamise on tegelenud Pintsel ka urban interventioniga, millest on näha fotojäädvustusi.

llegaalne kiht

“Tallinna kesklinnas seisis üks auto, mis kandis endal grafitimeediumil tehtud reklaami. See torkas paljudele silma ja kerkis küsimus, kas meie linnas on siiski aerosoolijoonistused ja kirjutised lubatud. Korrektuuri mõttes taandada vastuoluline ilmutus kesklinnast linna äärealadele, tõi mõtte kõnealune auto taastada ja kaotada sellelt karjuv reklaamgrafiti. Ja ikkagi, Tallinnas kehtib grafiti suhtes nulltolerants – mitte mingisugust grafiti, mitte kuskil.”

“Tallinnas kehtib grafiti suhtes nulltolerants - mitte mingisugust grafitit, mitte kuskil” - Abilinnapea Taavi Aas. Aktuaalne kaamera, 24.10.2011.

170m musta masendust ja nulltolerantsi
“Pealinnas on üks pikk poleemikas sein. Seinale lisab värvi see, mis toimub tema taga. Kuna plangu taga tegelikkuses peale suure ootuse ja lootuse midagi ei toimu, tehti proovi seda illustreerida värviliste piltidega. Paraku see katse kummituskooli planku loominguliselt ära kasutada lõppes kaks kuud hiljem nagu ikka musta värvikihiga. Kuid lohakas on see linnaisade tagasitegemise stiil. Kohati on varasem tänavakunst paksu kihi alt veel näha. Otseloomulikult on vohama hakanud sodimine ja kohamärgistusbläffiti, sekka ka värske lumega kaasnenud valged latakad. mainimata ei saa jätta, et nn. must mittegrafiti mõjub ikka suht õõvastavalt võrreldes nende värvikate ja meeli torkavate sõnumite kujunditega. Tundub, et linnaisad vägisi levitavad musta masendust. Järgmisena kaetakse ka plangu tagant paistvad rõõmsate mummudega reklaamid. Nulltolerants värvile ja lõbule raisk. Kui ei usu vaadake nende mööduvate inimeste nägusid.”
Kasutatud Urmas Mandi blogi tekstiväljavõtteid ja fotosid:
http://vandermand.blogspot.com/2012/01/kaks-kuud-hiljem-ehk-eka-terror.html 
Fotod 1.,3.-4. Timo Toots, 5. Vladimir Ljadov, 2.,6.-7. Marika Agu

Vasakult: Karma, Pheriskoop, Signor Sick
 

Multistab ehk neljaliikmeline kunstnikerühmitus Tallinnast on tänavatel tegutsenud alates 2009. aastast. Neid võib pidada karakteriusku, luues veiderdavaid, kuid sümpaatse väljanägemisega tegelasi. Nad armastavad oma suuri seinamaalinguid peita nagu aardeid mahajäetud tehastesse, viaduktialustesse ja mereäärsetele betoonseintele, kuid Tallinna kesklinnas on nende logo – Neckeri kuupi – kerge märgata. Peamiselt leidub nende töid Tallinnas, kuid 2011. aastal Stencibility festivali raames tegid nad ka Tartusse, Võru tänavale suure seinamaalingu.

Multistabi liikmeteks on Signor Sick, Pheriskoop, Karma ja Merca. Neid kõiki saab lugeda (mõnda rohkem, mõnda vähem) grafititaustaga kunstnikuks. Pheriskoobi sõnul keegi liikmetest ülemäära ei pinguta, et üksteisega sarnaneda või siis erineda. Kõik tuleb loomulikult ja see õhk, mis kõigi vahele jääb, identifitseeribki Multistabi kui eraldiseisvaid joonistajaid.

Signor Sicki eralooming jaguneb mitme väljendusvahendi vahel. Ta maalib, pildistab, teeb paste-upe ja plakateid. Sealjuures tänav pakub pinda kõigile oma väljendusviisidele.  

Rühmituse teine liige Pheriskoop on oma eraloomingus kasutanud lõuendina vinüüle ning floppy diske. Tema karakteritest võib leida sarnasusi põliskultuuride kunstiga.

Karma peab ennast ise tõsihingeliseks grafiti subkultuuri austajaks, tänavakunsti termin pole talle endale päris täpselt kohale jõudnud. Tema leivanumbriks on korisevate suude, fallosninade ja lainetavate kätega karakterid.

http://multistab.posterous.com/

Pheriskoop „Vunts 1,2 & 3“ 2012. Marker lõuendil, 20x20 cm. 
&
Signor Sick „Sittuv kana“ 2009. Akrüül, sprei lõuendil, 30x90 cm.

Karma „Videokollaž Multivendadest“ 2012, 8:30 min.

Multistab „4 sketši“ 2012. Risograafia, 22,5x33 cm.

Multistab „Lasnamäe“ 2010. Digiprint muralist 83,5x 43,5 cm. Mural asub Lasnamäel, 350x1000 cm.

Fotod: 1.-5. Timo Toots, 6.-9. Marika Agu